Ühel sumedal suvehommikul, kui päikesekiired alles piilusid läbi vanalinna unise udu, avastas Maias Munk kloostri keldri sügavustes salapärase käsikirja. See oli peidetud vana, tolmuse raamatu vahele, mille leheküljed kandsid endas ajastutevanust tarkust. Käsikiri rääkis unustatud mandlite küpsetamise kunstist, mis oli aastasadadeks saladusse jäänud. Kuidas see iidne tarkus küll just tema kätte sattus?
Ja miks just nüüd?
Inspireerituna leitud tarkusest, hakkas Maias Munk ette valmistama rituaali, mida polnud Tallinnas sajandeid nähtud. Ta ootas kannatlikult täiskuuöö saabumist, mil kloostrite ja pühapaikade ümber laskus sügav rahu. Siis täitis ta oma anumad allikaveega, millest räägiti legendides kui elu andjast ning tarkuse kandjast. See vesi oli puudutanud maad, kus kõndisid prohvetid ja targad ning seepärast oli see rohkem kui lihtsalt eliksiir; see oli võti, mis avas ukse ammu kadunud maailma. Küsimused hakkasid õhus tiirlema nagu lehed tuules: mis imet see vesi mandlitega teeb? Milline saladuslik protsess toimub öö varjus, et küpsetada nii täiuslik maiustus?
Maias Munk asus tööle, ümbritsetuna kesköö vaikusest ja küünalde pehmest valgusest, et anda elu mandlitele, mis olid rohkem kui lihtsalt maiustused – need olid sõnumitoojad minevikust, sild teise maailma. Kui esimesed mandlid valmisid, oli selge, et need polnud tavalised: iga hammustus tõi esile maitseid, mis olid korraga nii tuttavad kui ka müstiliselt kättesaamatud. Maia Munga mandlid said kiiresti kuulsaks ja legendaarseks.